Kosmikud – Ei roosid (2000)

Täna on Kosmikute viimane päev enne seda, kui nad lähevad teadmata ajaks pausile. Seega loogiline, et vaatan uuesti üle nende debüüdika.

See oli hea siis, kui ta tuli. Kadunud Taavi Pedriks annab emotsiooni hästi edasi. Suitsidaalne taust võitleb vahepeal heledamate toonidega (“Sinilill”), kuid sealsamas on tohutu melanhoolne ja maailmavaluline õhkkond see, mis annab lõpliku tooni. Kõik on ehtne. Arvata võib, sest bändi solist lõpetas nii nagu ta lõpetas. Kosmikud on ja oli hea depressiivrokiansambel, sest ka käesoleval plaadil on nad suutnud teha oma temaatika omamoodi värvikaks. Mitte lihtsalt usutavaks, vaid värvikaks. Väga hea, et nad omal ajal uuesti kokku tulid ja oma asja jätkasid, mitte lihtsalt ei hääbunud vaikselt.

Kosmikud on selline ansambel, mille loomingu hulgast on minul raske lemmikalbumit valida. “Ei roosid” on natuke primus inter pares selle koha pealt, ma ei tea, kas asi on selles, et ma tean selle albumi tausta (st. Pedriksi enesetapp umbestäpselt albumi ilmumise ajal) ja see annab midagi juurde, või mis. Aga see polegi tähtis. Puhake rahus, Kosmikud. 9/10

Blue Öyster Cult – Don’t Fear the Reaper: The Best of Blue Öyster Cult (2000)

Pikemat aega juba aastas 2012 üle elatud ja ühel hetkel avastasin, et sel aastal pole veel ühtegi postitust ette tulnud. Niisiis asume vigade parandusele.

 

Kunagi ammu, kui sai rohkem aega veedetud vana kooli heavy metali seltsis, hankisin omale prooviks paar lugu Blue Öyster Cultilt. Esimese loo 20 avasekundit suutsid endas sisaldada absoluutselt kõike, mis kaheksakümnendate heavy metalis halba oli, alates vokaalidest ja lõpetades produktsioonikvaliteediga.  Lugu läks kinni ja teised kustutasin ära. Nüüd hiljuti võtsin nõuks uuesti proovida ja riske võtmata hankisin omale Blue Öyster Culti best of-kogumiku.

Blue Öyster Cult on jälle üks neist kollektiividest, kes ei tea, millal lõpetada. Tuli kokku aastal 1967 ja vähemalt paberil tegutsevad siiani, kuigi viimane album jääb juba 10 aasta taha. Mõju tänapäeva muusikale on neil teadjamate isikute sõnul olemas ja see olevat isegi päris suur, sest nad on iga suurema laine üle elanud ja midagi kaasa andnud. Kuid fakt on see, et nad on unustusse vajunud ja enamusele meenub seoses nende nimega pigem see maailma kõige lühema playlistiga geibaar Politseiakadeemia filmidest.

Paistab, et sellel on oma põhjus. Mina ei saa täiesti tõsiselt nende fenomenist aru, vähemalt mitte käesoleva albumi põhjal. Jah, võetud on natuke igast ajastust, alates protoheavyst a la varajane Alice Cooper ja lõpetades klassikalise heavy metaliga, seega on nende mõju näha. Kuid ikka ei saa ma aru, mis neis nii väga erilist on. Seda enam, et tegu on best of-kogumikuga – isegi kui see oleks tavaline album, ei oleks muusika koha pealt hõisata eriti midagi. Absoluutselt kõik lood tunduvad rõhutatult tavalised, nagu olekski see asi kokku pandud taustaks. Mitte ükski lugu ei jää millegiga meelde, mitte ükski lugu ei jää kummitama ega midagi. Terve album on kõike muud kui märkimisväärne. Seitsmeminutised eeposed vahelduvad kaheminutiste lookestega paarkümmend aastat hilisemast ajast ja ainsaks aukartustäratavaks asjaks bändi juures jääb nende vanus, mitte muusika. Kui see oleks tavaline plaat, saaks ta kõrgema hinde, aga kuna see on The Best of Blue Öyster Cult, siis andke andeks, ei lähe üle igava keskmise. 5/10